Ma ei saa magada. Lihtsalt ei saa. Hirm. Aknakardinad on tugevalt akende ette veetud, uksel sirendab risti ette keeratud võti. Sa magad... Poen sulle hästi lähedale, et seda tunnet natukenegi leevedada. Sa magad selili. Toetun su rinnale. Silmad - seest rohelised, kaetud lagudega. Nad liiguvad laugude all. Alguses aeglaselt ja aina kiiremini, kuni sa ehmatad. Unenägu sia ilmselt läbi. Sügad otsaesist. Nohised. Magad vist edasi. MA TAHAN JU KA MAGADA! Keeran selja. Pisarad. Ma EI TAHA jälle nutta. Ometi... MIS KURAT MUL VIGA ON??? Kas sa saad aru, et ma nutan? Kui saad, miks sa midagi ei küsi... Sind ei huvita? Ja uus nutuhoog kogub jõudu... Sind tõesti ei huvita? Ma kardan, kardan hullupööra sind kaotada...
Ma ei arva, et elu edasi ilma sinuta ei lähe või et ma teeksin enesetapu või midagi sarnast, aga sa oled nii faking tähtis minu jaoks. Liigagi tähtis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar